January 25, 2010

Mõistsin, miks nautisin Kaljus olekut seekord rohkem kui muidu. Nimelt oli rohkem tegemist ning olin omas elemendis. Peale tegutsemist aga tekib kohmetu hetk - kuidas viimase saabujana kohvikusse sulanduda seltskonda. Teenimise teemadel suhtlemises pole probleemi, muidu aga ühiseid teemasid on jäänud teenimise tõttu aina vähemaks. Rolli mängib ka see, et tavaliselt on kohad kõik kinni ehk püsti sööma või seltskonnad viimases hoos. See, et toitu vahest pole, seda juhtub ka aga elan selle üle:) Igatsen seda, mil mindi koos ära ning jätkati pühapäeva. Nüüd, mil Liivalaia suletud ning 1. aasta Liisita, on elu-puzzle taas muutunud.

Puzzle on ikka ideaalne viis elu kirjeldamiseks. Elu sõltub oluliselt energiast, seega energia ei kao, vaid  muutub. Selleks, et muutuks liiguvad või liigutatakse puzzle tükke ühest kohast teise. Liis ja Jürgen olid, keda liigutati selleks et teised liiguksid edasi. Elu liigub nii pidevalt edasi: palju inimesi on selle aja jooksul sisse ja välja käinud,  jättes endast jälje väiksema või sügavama, osad on jäänud mõneks ajaks. 

Iiris ütles eile tegelikult midagi, mis pani i-le punkti. Teadsin läbi teiste jutustuste, piltide, blogide ja videode, et nende elus oli kõik tippkorras ning nad olid valmis "ümberistutamiseks" taevasse lilleaeda. Ent kui Iiris ütles, et ta nägi kui õnnelikud nad olid, siis see andis mulle selle puudu oleva. Viimases laagris ju õnnestus viibida meist vähestel, seega puudus nagu "tõeline" tõendusmaterjal. Nüüd ma siis tean:)

Illustratsioon - elu on nagu nuppude paneel. Kuupäev kukub ja lülitad sisse õnneliku ootuse hetke näiteks sünnipäevad, pulmad, siis "regular" reziimi tagasi. Vahel on paneel lühises ning nupud vilguvad segamini. Minu nuppude paneel on igatahes programmeeritud 24/25. jaanuar "igatsuse" nupu aktiveerima.