January 15, 2010

Aasta on alanud töiselt liiga kiirelt ning nüüd tuleb tunde ette teha õhtuti peale kella 17-t, et kooliks "varu" tekitada.  Seega alles nüüd jõudsin vaatama Sherlock Holmesi filmi.  

Kui filmis "500 päeva armastust" lisas vürtsi koht, kus ekraanipilt jagati kaheks ning näidati korraga OOTUSTES ja TEGELIKKUSES toimuvat, siis Sherlockis oli huvitavaks võtteks enne action tseeni näidata põhjalikult mõttekäiku mida, miks ja kuidas. Kindlasti andis see tegelaskuju selleks inspiratsiooni, ent ilma eelneva mõttekäiku teadmata oleks action tseen nagu iga tavaline. Seega efekt milline - just sellised avastused tekitavad minus avastamisrõõmu kinos käies. 

Mõlemas filmis on kasutatatud praeguse ja "mineviku" näitamist segamini ilma ette teatamata. On ju tavaline näidata minevikku ja siis "tänapäev 2010 jaanuar" Sherlockis tuli kontrast oluliselt välja - näiliselt oli Sherlock nördinud peale tellimustööd, pilk aga eelnevasse 5 minutisse tõi välja taas aga olulise tegelase olemuse. Tormas alla otseteed pidi ning maskeerus imekiirelt teel olevatest asjadest kerjuseks ning sai olulise vihje tegeliku töö tellija kohta. 

Kokkuvõtvalt minu eelmise aasta filminduse elavnemisest kõige kehvem film ei olegi enam Laegas, sest selle filmi idee on iseenesest põimuv, kehv teostus jäänud selle peitu praeguseks. Seega alati ei ole esmane mulja püsiv, vaid võib omada järellööki:) Seega kõige kehvemaks pean oma kurvastuseks Ledgeri viimase filmi tunnistama: The Imaginarium of Doctor Parnassus. Story ise oli lihtsalt väga segane, seda oleks võinud palju paremini arendada edasi. 

Teine kirg, mille avastanud eelmisel aastal on seriaalid ning kui ühed otsa saavad või lõpetatud, siis on aeg uusi avastada. Salapära, pidevalt tekkivad küsimused, hea nali, action ja inimpsühholoogia - need paeluvad uuesti ja uuesti...  Ei ole seega filmikriitik, vaid nautija ning naudin seda. Filmindus on lihtsalt minu kirg...