January 29, 2011
Igaaastane kinkekaartide reis Stockholmi pinginaabri perega. Seekord meid oli 11 inimest sh üks 4-aastane ja üks aastane. Järgmine aasta on 2 pooleaastast veel - s.t jah meil oli 2 rasedat kaasas...
Ma olen alati imetlenud nende pere kokkuhoidmisvõimet. Elavad nad kõik koos samas majas, ehitatud lihtsalt eri majaosad eri peredele. Samas on nende pere kohati nagu vahelduvvool emotsioonid käivad üles ja alla ning selle käigus keegi ütleb halvasti, siis keegi solvub. Aga päeva lõpuks on kõik unustatud ja leppinud.
Mu pere ei ole ideaalne ning juba taolteda miskit täiuslikku ebatäiuslike isiksustega nagu me oleme, on juba mõeldud läbi kukkuma aga ikka väljastpoolt tundub nii. Ema jättis mu vennaga paaegu üksi Eestisse kui ta oli veel põhikoolis. Isa kolis minuvanuselise poisiga kokku elama -ei see pole minu jaoks mingi probleem, see on reaalsus ning võtan seda täiesti chillilt. Vend süüdistab veidi isa, et ta ei kasvatanud teda ja veidi ema, et ta maha jättis üksinda elama nii varakult... Aga olen tänulik, sest see on andnud mulle iseseisvuse ning lükanud välja perekonna traditsioonidest: olla vaid lihtne koristaja ning mitte unistada enamast.
Igatahes me ei hoia eriti kokku, vaid peame sünnipäevi ja jõule peame igaaastaselt 4-kesi + Piret (Veljo chick/elukaaslane). Siis sellegi poolest on meil nüüd kus me kõik oleme täiskasvanud alalisvool enamus aega. See on minu jaoks maailm, mida ma tunnen ja olles vahelduvvooluga peres ei oska kohe tõlgendada mida see tähendab, kui tõsine see on. Samas isegi kui tean, et see lõppeb hästi näiteks nagu täna õed hoidsid käest kinni käies kuna üks läks veidi tülli mehega. Ma tunnen turvaliselt alalisvooluga või ütleme interneti püsiühendusega, kuna see on alati töötab. Ma ei taha miskit, mis maybe töötab, maybe mitte - tahan et kindlalt alati töötaks!
Täna oodates taas rasedate vetsupausi (neid oli täna palju) nägin poe ees koera, kes ootas peremeest. Kõigil nii: oi kui armas, kas tal külm ei ole. Mina aga nägin koera silmis seda ülimat truudust oodata täpselt seal, kuhu peremees ta jättis ja võtta vastu peremees ülima rõõmuga. Ta pidevalt silmitses seda ust, kuhu peremees oli sisenenud. Ma mõtlen, et sukeldudes oli nii lihtne aru saada märgist stop, ära mine edasi. Dialoog pimeduses etendusel kolmandas ruumis, kohvikus olles mina olin see koer, kes tahtis oma rada ajada - hakkasin kohvikus tellimise asemel otsima diivaneid, et ohoo olen kaval siis tean kuhu minna. Muidugi ei kukkunud see hästi välja - minu pimeda kepp läks vastu eelmise grupi giidi ning olingi vahele jäänud:) Muidugi olin ma viimane, kes tellimuse oma grupist kätte sai. Aga kui mul oleks olnud usku ja truudust olla seal ning teha seda mida öeldi, oleks ma jõudnud varem eesmärgini:)
Igatahe pime olla oli huvitav ning tõesti kuulmine muutus ülimaks. Eriti üllatavad olid "masinad" ooteruumis. Olen koduski teinud pimekäiku öösiti korteri otsa ent ei kujutaks ette et üldse ei näeks midagi. Aga kui olime teises ruumis sadamas, siis oli küll see tunne, et oota siin ju roppsild kõigutab (Türgiga halb kogemus) ent astusin edasi kepiga kompides. Peagi aga pandi simulaator tööle ning kujutluspildid Türgi reisist täitsid nägemise lüngad.Huvitav ongi, et isegi pimedad kasutavad sõna nägema. Sa viid saadud signaalid kõrvade läbi ning viid kokku oma varasemate kogemustega. Ja seal pritsis isegi vett näkku - ülilahe. Igatahes diabeet on miski, mida tahaks tõesti tulevikus vältida - hävitab veresooni ning sellega ähvardab kõige nõrgemat organismi ehk silmad ja neerud eelkõige. Isal juba on - seega guide me Lord minu valikutes :)
Teel Ahhaasse bussijaama trammid ei sõitsnud ning just olin lasknud viimase trammi ära sõita (ei sobinud väga hästi). Siis vaatan üle tee - 4 trammi seisavad. - nii happy selle üle et jõudsin peatusse rohelise tulega, et märganud oma silme all olevat - tüüpiline käitumine. On suur vahe, kas tegelikult näed või ainult vaatad... Igatahes peale 5 minutit ootamist algas tormijooks Vabaduse väljakule, et jõuda näituse alguseseks. Siis juba kesklinna jõudes ühe peatuse kaugusel Viru juures silman trammid käivad. Olin mitte vähe pettunud. Samas olin ma ju terve maa tulnud ning palju saavutanud, näidanud soovi sinna jõuda, siiski sai pettumus nii kiiresti sellest võitu. Seega ära usu seda, mõtle sellele heale:) See ongi tema relv sinu vastu ning see töötab kahjuks ülihästi... Üldse see oli hull õhtu: tormamine ühe otsa - sinna ja trenni teise vanalinna otsa. Kotiluku lõhkusin ka ära - jäi raudkappi kinni, võttis kavalust ning jõudu välja saamiseks . Näis kas saab luku korda kingsepa juures. Aga lõpus 4D lumesõit oli lahe meeldetuletus Eurotripi filmipargist. Elu on ikka lahe, ups and down. Võib olla selle pärast ma vajan emotsionaalselt vähem ups and downi, sest elu isegi on selline üllatusrikas. Mitte et mulle üllatused ei meeldiks, vägagi aga miski tuttav asi võiks olla:) Nagu mu pinginaabrile kingiti lapsekelluke pika keti otsas. See liigutades iga päev kandes heliseb vaikselt kõhu kohal st lapse pea kõrva juures, seega kui ta sünnib siis kuuldes sama kellukese helinat ta rahuneb maha ning teab, et on hea turvaline olla nagu vanasti ema kõhus.
Keegi ulub (või mis sõna olekski sõna selle kirjeldamiseks) karaokes väga halvasti, ei ole väga andekas muusikas aga selleks on mu kõrv juba koolitatud. Suures pubis kus 2 inimest istub ning hea õhk, lastakse karaoke paari muusikat. Igatahes rapordid võetud ning aeg kajutisse minna.
Nagu ma ütlesin ka Dani jutu(peale peale Liisi ning Jürgeni mälestusõhtut Kaljus lauldes/jutustades), et räägib ta 1-2 inimesele kõigest, on mu peas nii palju mõtteid et nende infovoog koormaks teised lihtsalt üle. Seega tahtsin kirjutada koerast aga tuli vahelduvvool ja palju muudki... Ning see ei ole veel paljuski kõik ...
Jumal on ainuke, kes näeb kõike ... Ma ei pea talle rääkima kõike, sest ta juba teab ...
Üks mu lemmiksalme http://www.piibel.net/?rmt=Ps&ptk=139
Nüüd hiilin vaikselt kajutisse lootuses leida und ning eirata oma öölooma loomust ...
Mu pere ei ole ideaalne ning juba taolteda miskit täiuslikku ebatäiuslike isiksustega nagu me oleme, on juba mõeldud läbi kukkuma aga ikka väljastpoolt tundub nii. Ema jättis mu vennaga paaegu üksi Eestisse kui ta oli veel põhikoolis. Isa kolis minuvanuselise poisiga kokku elama -ei see pole minu jaoks mingi probleem, see on reaalsus ning võtan seda täiesti chillilt. Vend süüdistab veidi isa, et ta ei kasvatanud teda ja veidi ema, et ta maha jättis üksinda elama nii varakult... Aga olen tänulik, sest see on andnud mulle iseseisvuse ning lükanud välja perekonna traditsioonidest: olla vaid lihtne koristaja ning mitte unistada enamast.
Igatahes me ei hoia eriti kokku, vaid peame sünnipäevi ja jõule peame igaaastaselt 4-kesi + Piret (Veljo chick/elukaaslane). Siis sellegi poolest on meil nüüd kus me kõik oleme täiskasvanud alalisvool enamus aega. See on minu jaoks maailm, mida ma tunnen ja olles vahelduvvooluga peres ei oska kohe tõlgendada mida see tähendab, kui tõsine see on. Samas isegi kui tean, et see lõppeb hästi näiteks nagu täna õed hoidsid käest kinni käies kuna üks läks veidi tülli mehega. Ma tunnen turvaliselt alalisvooluga või ütleme interneti püsiühendusega, kuna see on alati töötab. Ma ei taha miskit, mis maybe töötab, maybe mitte - tahan et kindlalt alati töötaks!
Täna oodates taas rasedate vetsupausi (neid oli täna palju) nägin poe ees koera, kes ootas peremeest. Kõigil nii: oi kui armas, kas tal külm ei ole. Mina aga nägin koera silmis seda ülimat truudust oodata täpselt seal, kuhu peremees ta jättis ja võtta vastu peremees ülima rõõmuga. Ta pidevalt silmitses seda ust, kuhu peremees oli sisenenud. Ma mõtlen, et sukeldudes oli nii lihtne aru saada märgist stop, ära mine edasi. Dialoog pimeduses etendusel kolmandas ruumis, kohvikus olles mina olin see koer, kes tahtis oma rada ajada - hakkasin kohvikus tellimise asemel otsima diivaneid, et ohoo olen kaval siis tean kuhu minna. Muidugi ei kukkunud see hästi välja - minu pimeda kepp läks vastu eelmise grupi giidi ning olingi vahele jäänud:) Muidugi olin ma viimane, kes tellimuse oma grupist kätte sai. Aga kui mul oleks olnud usku ja truudust olla seal ning teha seda mida öeldi, oleks ma jõudnud varem eesmärgini:)
Igatahe pime olla oli huvitav ning tõesti kuulmine muutus ülimaks. Eriti üllatavad olid "masinad" ooteruumis. Olen koduski teinud pimekäiku öösiti korteri otsa ent ei kujutaks ette et üldse ei näeks midagi. Aga kui olime teises ruumis sadamas, siis oli küll see tunne, et oota siin ju roppsild kõigutab (Türgiga halb kogemus) ent astusin edasi kepiga kompides. Peagi aga pandi simulaator tööle ning kujutluspildid Türgi reisist täitsid nägemise lüngad.Huvitav ongi, et isegi pimedad kasutavad sõna nägema. Sa viid saadud signaalid kõrvade läbi ning viid kokku oma varasemate kogemustega. Ja seal pritsis isegi vett näkku - ülilahe. Igatahes diabeet on miski, mida tahaks tõesti tulevikus vältida - hävitab veresooni ning sellega ähvardab kõige nõrgemat organismi ehk silmad ja neerud eelkõige. Isal juba on - seega guide me Lord minu valikutes :)
Teel Ahhaasse bussijaama trammid ei sõitsnud ning just olin lasknud viimase trammi ära sõita (ei sobinud väga hästi). Siis vaatan üle tee - 4 trammi seisavad. - nii happy selle üle et jõudsin peatusse rohelise tulega, et märganud oma silme all olevat - tüüpiline käitumine. On suur vahe, kas tegelikult näed või ainult vaatad... Igatahes peale 5 minutit ootamist algas tormijooks Vabaduse väljakule, et jõuda näituse alguseseks. Siis juba kesklinna jõudes ühe peatuse kaugusel Viru juures silman trammid käivad. Olin mitte vähe pettunud. Samas olin ma ju terve maa tulnud ning palju saavutanud, näidanud soovi sinna jõuda, siiski sai pettumus nii kiiresti sellest võitu. Seega ära usu seda, mõtle sellele heale:) See ongi tema relv sinu vastu ning see töötab kahjuks ülihästi... Üldse see oli hull õhtu: tormamine ühe otsa - sinna ja trenni teise vanalinna otsa. Kotiluku lõhkusin ka ära - jäi raudkappi kinni, võttis kavalust ning jõudu välja saamiseks . Näis kas saab luku korda kingsepa juures. Aga lõpus 4D lumesõit oli lahe meeldetuletus Eurotripi filmipargist. Elu on ikka lahe, ups and down. Võib olla selle pärast ma vajan emotsionaalselt vähem ups and downi, sest elu isegi on selline üllatusrikas. Mitte et mulle üllatused ei meeldiks, vägagi aga miski tuttav asi võiks olla:) Nagu mu pinginaabrile kingiti lapsekelluke pika keti otsas. See liigutades iga päev kandes heliseb vaikselt kõhu kohal st lapse pea kõrva juures, seega kui ta sünnib siis kuuldes sama kellukese helinat ta rahuneb maha ning teab, et on hea turvaline olla nagu vanasti ema kõhus.
Keegi ulub (või mis sõna olekski sõna selle kirjeldamiseks) karaokes väga halvasti, ei ole väga andekas muusikas aga selleks on mu kõrv juba koolitatud. Suures pubis kus 2 inimest istub ning hea õhk, lastakse karaoke paari muusikat. Igatahes rapordid võetud ning aeg kajutisse minna.
Nagu ma ütlesin ka Dani jutu(peale peale Liisi ning Jürgeni mälestusõhtut Kaljus lauldes/jutustades), et räägib ta 1-2 inimesele kõigest, on mu peas nii palju mõtteid et nende infovoog koormaks teised lihtsalt üle. Seega tahtsin kirjutada koerast aga tuli vahelduvvool ja palju muudki... Ning see ei ole veel paljuski kõik ...
Jumal on ainuke, kes näeb kõike ... Ma ei pea talle rääkima kõike, sest ta juba teab ...
Üks mu lemmiksalme http://www.piibel.net/?rmt=Ps&ptk=139
Nüüd hiilin vaikselt kajutisse lootuses leida und ning eirata oma öölooma loomust ...
Seal all olles vaatasin seda tumedat vett, mis järsku läks sügavaks ning esimene mõte oli, et kukun aga siis hetkel pärast tuletasin meelde füüsika seadused, et ma ei kuku vees kuhugi, ma just pean pingutama, et vee põhja saada:)
Posts
