Warning - Õppimine on vältimatu

January 24, 2011

Ma ei tahaks võimendada aga sattumine netis surfates pakkumistele nagu superhind.ee on minu, kel on  eelarve kuklas hingamas, kõvasti maailma avardanud. Ma olen teinud (spordiklubis käimist alustanud) ja näinud  palju uusi asju ning palju on veel ees:)

Kunagi rääkisin blogis, et sooviksin olla delfiin. Viisin selle ühe sammu võrra edasi ning võtsin proovisukeldumise tunni ja tõega sain olla veearmastajana vee all olla nagu delfiin.

Aga tehtud see sai ning see oli ülilahe!!! Võiks öelda, et käisin lugemas Kalev Spa 4,5m sügavuse ujula plaate. Tegelikult kogu tähelepanu läks juhenda jälgimisele ning liikumise kontrollimisele.

Alguses üldteooriat kuulates õhtu juba hilja ka, keskendusin tõsiselt kuulamisele ning närv veidi sees. Siis kostüümid ilusti selga ja anti lestad kätte kuni meie kord Eleriniga tuli sukelduda. Suplesin seal oodates ning jalad väsisid meeste lestadest nr 45 (mida suurem nr seda raskemad) sukeldumise ajaks ära aga kummaline on see, et kui hakati õpetama toruga hingama ning maski pähe panema - hingamine ja nägemine muutusid palju tähtsamaks, ununes ära, et mu jalad olid lestadest täiesti valusad.

Seega asi on tähelepanu pööramises, kui tuleb ette midagi tähtsamat nagu hingamine vms , siis see halb enam ei olegi nähtav/tuntav. Sest tegelikult ta kunagi ei olnudki nii tähtis, lihtsalt kogu me tähelepanu oli sellele keskendunud antud hetkel. Seega fokuseerimine õigetele asjadele on nagu fotograafias,  meie elus sama tähtis ...

Vee alla minnes tuli õppida alguses basseini ääres hingama ning esimene mõte oli hingates torusse sisse ja torusse välja (nina täiesti kinni maski all), et unustan nõnda hingamise äragi... Esimese minuti veel all olles lugesingi 1-2, sisse-välja. Edasi enam ei mäleta, imeline kuidas põhifunktsioonid nagu hingamine, nendega harjud märkamatult kiiresti ära. Balloon kotiga seljas, raskusega vest ja hingamiskompuuter reguleeritud, sügavustesse...

Basseinis oli 3 taset: 1,4m, 4,5m ning vahepealne. Järgmine samm oligi järgmisele sügavusele minek, mis ei tundunudki nii lihtne olevat, kuna kõrvakiledele mõjub iga laskumine valusalt/ebameeldivalt. Mul ei tulnud harjutus, mis pidi aitama eriti välja väikse nohu tõttu. Aga kui nägin, et Elerin tuli vee peale (mask lasi vett läbi - kummaline, et ka 1 juuksekarv maski vahel põhjustab maski läbi laskmist, seetõttu sukeldujad ongi siiliseonguga - käsklus juuksed üles:) ), siis tekkis hetk, et et mida juhendaja jättiski mu vee alla ootama ei tea kui kauaks. Muidugi veepinnale ja uuesti sülita maskile, aja laiali ja loputa kergelt, et mask uduseks ei läheks. See on küll üks ülihea nipp ujumisprillidele - kuidas see täpselt töötab, ei tea aga imeline nagu kõik Jumala loodu.

Seal all olles vaatasin seda tumedat vett, mis järsku läks sügavaks ning esimene mõte oli, et kukun aga siis hetkel pärast tuletasin meelde füüsika seadused, et ma ei kuku vees kuhugi, ma just pean pingutama, et vee põhja saada:)

Igatahes Elerini ja juhendajaga saime siis lõpuks ka kolmandale tasemele, kus siis tuli lisajuhendaja ning igal ühel oli oma juhendaja. Seal all oli ülilahe - jälgida juhendaja märke, stop, liigu, kuidas läheb - näitad korduvalt ok. Kohmetult basseini põhjas liikudes välja nähes läbi piiratud vaatenurgaga maski, otsidest  juhendajat avastada, et tehes aeglase tiiru on ta tegelikult kogu aeg vasemal käel olnud.  See on täpselt nagu meie elu  - Jumal on meid valvamas meie vasemal käel, meie aga oma kogematuse ja piiratud vaate tõttu ei märka seda alati.

Järsku lebas juhendaja põhjas ning tegi mulle showd - õhuringe nagu selles videos http://www.youtube.com/watch?v=UDzuQ0BaFMM. Ei jätku sõnu selle kirjeldamiseks, kui lahe see oli... Kahju, et plaksutamise tingmärke ei olnud kokku lepitud ning näpp üles oleks näidanud, et tahan hoopis ülesse minna, halb olla :) Märkides suhtlemine juba oli väljakutse, tahtsid ikka enamat öelda aga ei osanud ...

Peagi aga oligi mu 15min vees olemist märkamatult läbi saanud ning tuli vee peale tulla. Maa peale tulles märkasin, et mu kõrvad ikka olid natuke kannatada saanud nohu tõttu- valusad siiani. Aga muidu see elamus oli ülilahe ning kui kindel veendumus, et ma kunagi soojal maal julgen juba sukelduda juhendajaga. Oleks raha rohkem läheks edasi õppima - täiega sain nakatatud aga see võtaks mult resurssid (nii aeg kui raha) ära muudelt tähtsamatelt asjadelt. 

Töö juures siis jagasin oma kogemust ning töökaaslane üks küsib, et kas käisid proovisukeldumisel. Mõtlesin, et mhm vist jah nii seda nimetatakse. Siis ta rääkis sukeldujapäevikust ning arvestamisest jms. Hakkasin mõtlema, et ma ei pidanud tegema vee all midagi kui vaid hingama, lugema märke ning liikuma vastavalt märkidele. Ma ei mõelnud sellele, kas õhk mida hingan on õige sisaldusega või vest on õigesti reguleeritud. Juhendaja tegi kõik minu eest ära ja mina isekalt tundsin põhjas ära käies, et sain millegi väga suurega hakkama aga tegelikult tegin ma vaid minimaalse sellest. Hoolitses hoopis juhendaja põhifunktsioonide eest, minu ülesanne oli nautida usaldades teda täiesti. Arvan, et see on üks väga hea kogemus minu jaoks täiesti usaldamisest. Jumal ka hoolitseb meie põhivajaduste eest ilma, et me märkaksime seda hoolt ning armastust.

Seega kogu see tunni ajane kogemus oli ülimalt lahe ning ülimalt õpetlik nii palju suhtes: tähelepanu, märkamise, usaldamise, hoolitsemise jps suhtes. Ning kui lahedalt ikka füüsikaseadused vee all töötavad - need kõik on korduvad tunnistused kui imeliselt maailm on loodud. Läksin enda arvates proovima, kas sukeldumine sobib mulle üldse aga selle käigus sain hoopis palju muid õppetunde. Seega on väike hoiatus - õppimine on vältimatu:)

Ehk saan veel kunagi veel vetesügavustesse, kuna nii palju on õppida ning uurida. Väidetavalt Egiptuses punases meres pidid olema superkohad nägemaks midagi muud kui basseini kive:) iDream hetk aga unistada ikka vahest ju võib...