Positiivne avastus - Kalju teenistused toimuvad suviti algusega kell 11 - seda pole kunagi varem juhtunud ju - lahe!
Täna käisin peale Kaljut Anne Paursoni lahkumispeol. Ta küll lahkub alles mai lõpus aga täna oli beeta kodugrupi poolt lahkumispidu, kuhu oli kutsutud teised Anne elus tähtsad Kaljukad. Hea nali oli see, et ta sõitis sinna oma 1.autoga (vana vene auto, mis endiselt liikus), millel oli pooleldi eesti ja pooleldi ameerika lipp.
Seda on kurb öelda, aga aga olles endast vanematega koos - 5-10-15-20a, siis see kõik paneb unustama selle mida peaks tegema ning hakkan hoopis võrdlema, kui palju teised on saavutanud või mis elu järgus ollakse. Vahepeal mõtlesin, et sellise seltskonnaga suhtlemine mõjub mulle lausa halvasti aga tegelikult on asi lihtsalt minus. See on asi, millest pean lahti ütlema- võrdluse.
Kuidas võrrelda ujujat poksijaga - treenitakse ju erinevaid tehnikaid ning lihasgruppe. Sama asi on meie eludega - iga üks paneb rõhku eri asjadele ning saavutatakse erinevas tempos tulemusi ka.
Võrdlusest veidi fakte: auto olemasolu on täitsa loogiline, enamustel on autod ning igasugused üritusi saab teha üle Eesti. Vastuväiteks omalt poolt see, et olen siiani oma elu saanud elada suhteliselt hästi Tallinna piires+ühistranspordiga v.a mõned ekstreemsed telgikandmise olukorrad. Aga täna ütles üks: kui on vaja, siis peab hakkama saama (liisinguga). Nüüd ma mõtlesin koduteel - kas mul oleks nii väga autot vaja? No esiteks tuleks jätkata ehk minu puhul tähendab alustada 0-st auto juhilubadega aga ega väljavaated sellega head ei ole kuna olen endiselt näinud oma elu ühistranspordi aknast ilma märke jälgimata+olen endiselt unimüts hommikuti ning selle all mõtlen tõelist unimütsi. See pidi aga olema mööduv nähtus - kas tõesti? Endiselt väga hea vabandus mulle endale, miks mul tollal pooleli jäi oli pettumus - eksamil nõutakse üht aga tegelikult keegi ei pea kinni tavareeglitestki näiteks tänagi - Järvele sõites Jürmadega sõideti +10km lubatust ning meie auto oli kõige aeglasemate seas. Nüüd küll tean, et elus on paljud asjad nii, et teooria ja tegelikkus saavad harva kokku aga siiski eksamid on tehtud nii kirveks. Pettunud olen siiski ...
Aga jah - miks mul oleks autot vaja?
- maakohta kusagil pole, kus käia suviti, Tallinna korteri ja töö vahet nagu saab teisiti ka soodsamalt
- parkimine kallis+keeruline
-ei tunne üldse Eestimaa ega Tallinna teid autojuhi pilgu läbi, väga suur ohutegur liikluses vähemalt
alguses
-padjanägu, padjanägu, padjanägu+üldse mitte eriti hea reageerija uute asjadega
-kallim kui ühistransport kas oleks üldse sellist raha hetkel läpaka järelmaksu jms kõrval
+igasugustele üritustele väljaspool Tallinna 1 kord kevadel ja talvel+suviti rohkem hea minna nii kuidas ise soovid+ehk suvel Pärnusse lihtsalt päevaks vms
+hilisõhtuti ja varahommikuti hea kiire kohale jõudmine, ajasääst milline
+nii mõnedki Tallinna raskesti ligipääsetavad kohad saaks kergesti ligipääsetavaks
+üliinimlikud raskused piirduksid pakihoidu kandmiseg (see punkt on küll väärt 2x + punkti)
+teha bensiini ja aja olemasolul heategusid teistele
See kõik on hetkel täitsa unistuse tasemel - ei ole kedagi, kellega igapäevaselt sõidaks kes tooks asja igapäevaseks ning realseks. Vend 1-autojuhilubadega peres ning kolis kohe peale seda välja... See tähendab, et ma ikka vist ikka tahan autot nendele miinustele vaatamata. Jumal on kinkinud meile ju õppimise- ja kohanemisvõime...
Jah mu esimene auto võiks olla maastur (linnakas, mitte maaeluks) ning et oleks kergemini hooldatav kindlasti hõbedast värvi (muidu oleks ikka teised värvi eelistused). Midagi nagu näiteks selline pildil.
Ah et see unistus muutuks veidi reaalsemaks...Teiseks hakkas mu vastu rääkima osade väide: Ma olen liiga vana juba... Olen alati möelnud, et vanus ei loe ning see ei loe ka aga avastasin et minu puhul on pigem üks põhjusi, miks ma endiselt hoian kinni noortegrupi tegevustest on see et üritan teha tasa kaotatud aega. 19-21 aasta veetsin nimelt Kuressaares ning mu kirik piirdus Kalju külastusega haruharva (kohalik Saalemi noortegrupp oli ka 0-lähedane seega 0) ning peale seda ligi 3-aastat vahetustega tööl, et ei saanud kusagil käia. Seega, peale seda uut vabanemist teadsin millest ma ilma olin jäänud, seega see oli kui 2-võimalus. Aga teate teiseks põhjuseks on lihtne - noorte tegevused on lihtsalt lahedad ning väga stressi maandavad ja peale noortegrupi tegevust ametliku tegevus puudub v.a beeta grupp ca 1.kord nädalas aga elus on muudki kui vaid kodugrupi tegevused. Jah - mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin. Aeg tegudeks - tuleks leida see lihas, mida olen liiga palju treeninud ning sellele pühendunud aeg teistele lihasgruppide treeninguks ehk hakata arendama vähearenenud elu valdkondi.Täiskasvanu on hea olla ilma eneseanalüüsita aga kui seda tegema hakata jõuan mina vähemalt oma enesekriitilise pilguga alati ummikusse ning unustan end vaadata Jumala pilgu läbi. Tähtis ei ole auto, tähtis ei ole võidujooks teistega vaid see, mida me ühiskonnas etendame ning kuidas Jumal meie elus välja paistab. Aga see ebainimlikult raske järgida nii lihtsat põhimõtet...
Posts
