May 04, 2009

Piiks-piiks ja raha tuleb...

Täna oli täiesti selline päev - Inx (mu toanaaber eelmise kolmapäeva lõunast) ootas täna lõputuid kordi et kostuks see sms-i PIIKS. Ja see kostiski... Nii hea, et ilma lisaintressideta, täiesti ära teenitud. Muidugi sellega sain ma ka teada, et ka mul ok aga tunnistage ausalt, eks ma ootasin ka seekord pea samapalju kui Inx.

Toanaabrist - olen nimelt olnud Marati vanas majas detsembrist 2007 ehk pea 1,5aastat ning siiani akendeta eraldi kabinetis. Nüüd siis kui rootsi osakond otsustati alla kolida (ventilatsiooni ei saadud majahaldurilt suveks) ning soome osakond koomale tõmmata tuli see otsus: sa kolid. Teisipäeval teatati mu väljaviskamisest, et mu kabinet on peagi ülevõetud. Tegelikult olingi oodanud seda hetke, sest talviti mil valgust vähe, mõjus see ruum ütleme otse: veidi masendavalt. Seega nüüd ehk olen veidi positiivsem õhtuti :)

Muide akna ruumiga omad vead - bussijaama ristmiku trammi jms liikluse mürin kostab kõik sisse nii et kõrvakuulmise võtab päeval täitsa ära + päike kütab päeval aga siiski dilemma hea: valgus versus erakabinett. Kabineti jagamisega usun mul on veel mõndagi õppida ning taasõppida. Nüüd olen ma teistel töökaaslastel kohe käe juures - huvitav kas helistada või minna kõrval kabinetti ehk oldakse kohal?

Aga diivani tõin kaasa uude ruumi - iga päev meie diivaninurk saab hubasuse komplimente. Endal pole küll seal aega istuda aga teenime sellega teisi, meie külalisi.

Muide Inxil on ka valge MacBook ning see on täitsa kokkusattumus. Samas me oleme mõlemad suutelised juhtmetest lahtikistud arvuti kokku panema, seega tiimitöö on hea. Tema lauarvuti tagapaneel on minule nähtav ning vastupidi, seega teenindame üksteise arvutite tagapaneele viisakalt öeldes. Jah, tiimitööks eeldusi on ehkki tööülesanded on erinevad enamuses.

Aga peamine point on et on lahe - ma näen loomulikku valgust nüüd ja üldse mis ilm väljas on:)