February 01, 2010

Eile pinginaabi sünnipäeval ta 3-aastane õelaps mängis ühe teise poisiga peitust. Peitsid end korda mööda ära ning kui olid ära peitnud hüüdsid kõva häälega: "Võid tulla!". Täiskasvanutel oli nalju kui palju, et kuidas nad ei saa aru, et sellega reedavad tegelikult ära oma asukoha.

Samas kumbki neist ehkki teine poiss oli piisavalt vana juba, ei saanud aru, mida nad valesti tegid. Aga nad ei saanud sellest aru, kuna neil oli lõbus:)

Reedel nägin trollipeatuses 1.-2.klassi poissi, kes ootas trolli. Trolli ei tulnud, siis lihtsalt ronis 2m lumehunniku otsa ning üritas seal liugu lasta. See oli aga mõeldud läbi kukkumisele, kuna see oli nii künklik et ta vaid koperdas uuesti ja uuesti kord jalgadele, siis tagumikule. Siis troll tuli ja viuhti läinud ta oligi.

Miks mulle need meelde jäid või mis on selle moraal? Vahel tuleb leida üles sisemine laps, kes tunneb rõõmu mõtetustest tegevustest:)