August 30, 2009

Tagasi pinginaabri ja ühikakaaslase tüdrukuteõhtult - omaette kogemus, sai testitud pruuti aga ka tagasiteelt õppetund/meeldetuletus ...

Nimelt nii sageli kõrvaltvaatajana tundub nii lahe osata midagi näiteks joonistada, laulda või olla seltskonna hing. Samas aga igal asjal omad miinused, mida kõrvaltvaatajana ei näe või ei taha näha.

Mulle meeldib vahest vaadelda vaikselt seltskonnas seda dünaamikat ning see annab mulle palju infot hilisemaks suhtlemiseks, lisaks räägib see inimesest ka päris palju. Küll aga sellel on halb külg - märkan liiga kähku näiteks tujude vahetusi, kui keegi nähvab kannatamatusest vms. See on osadel geenidega täiesti paramatu aga märgates neid, tekib esmapilgul tagasitõmbumine et siis mis siis nüüd juhtus. Siis aga edasi vaadeldes selgub, et meeleolud kõiguvad seinast seina nii kiiresti. Mõtlesin, et olen leppinud inimestega, kellel väike kannatus või tujud kõikuvad aga siiani panevad osad mind proovile. Ei tea, kas ma vajan elus rohkem tasakaalu või vähemalt välist tasakaalu. Igatahes inimestega, kelle tujud muutuvad nii kiiresti, on lihtsalt raskem suhelda kuna kunagi ei tea, mis tujus järgmine hetk ollakse. Ok, tead kui väga hästi tunned neid ning selle esmase solvumise alla neelanud ning leppinud, et see on nende suhtlusviis. Tuleb võtta inimesi nagu nad on, ehkki see on vahest raske. Seega siis tegelikult on siis sallivuse ja andestamisega vaja rohkem tegeleda ...

P.S Patrick Swayze võitis tüdrukuteõhtu meestehääletuse, kõige madalamad punktid said Villu Tamme ja meie kikilipsuga president. Linnavaade on ikka ilus 26.ndalt korruselt:)