Kitarrilaager

July 20, 2009

Mingi 3 aastat tagasi või nii, ostsin endale kitarri. Ons see paljude unistus mängida mingit pilli ning eks see tundu sellise reaalse võimalusena - võtab suhteliselt vähe ruumi ning pole vaja võimu kaasas vedada. Ma küll ei visanud kitarri ära ega müünud maha ent jäi nurka-ikka juhtub...

Seetõttu kitarrilaager Kehras oli ideaalne kutse - õpi mind, õpi mind...

Läksin 1 õhtu varem otse töölt ning suur oli mu üllatus - Kehra kiriku ruumid olid nii suured ja võimsad, lisaks sellele veel lugematu arv tubasid. Heheh Kuressaare ühika tubagi oli kehvem kui Kehra oma:)

Leidsin end kell 21 täiesti üksinda, uks lukus ning õnneks leidsin ühe kaabli netiga nining tuulepäise maa vaatamine algas. See oli mõnes mõttes ka viga kuna lõpetasin alles 1-2 vahel öösel ning toast väljudes ülesse minnes oli kõik kottpime - üksnes punane liikumisandur vilkus. Veidi creepy ütleks ning iga liigutus kostus võimendatuna ning iga katse vaikselt askeldada osutus suureks müraks. Nimelt pastoripere oli 2.korruse otsas korteris ning tundus nagu oleks nad ülesse ajanud oma vaikuse katsetega. Kummaline kuidas hääled vaikuses võimenduvad...

Järgmisel hommikul tegin kaugjuhtimisel tööd: 1,5 tunni asemel 3 tundi aga sain olla Kehras:) Korrutasin endale: kannatust, kannatust...

Ürituse alates aga mu suureks üllatuseks oli see, et mu toanaabriks on meie Kalju Kersti. Nii lahe ja ma arvasin, et kedagi meist ei ole tulemas. Talvil jäi tulemata kitarri puudumise tõttu...

Algajate tund oli lahe ning seda just põhjusel, et kohal olid need, kes tõesti tahtsid õppida kitarri. Heheh-muidugi terve 1 tunni kulus esmasele häälestamisele ning nagu selgus hiljem läksid pillid häälest ära nii kiiresti et ai-ai. Aga samas ega ma väga akorde puhtalt ei osanud ka võtta, seega ega alguses vahet ei osanud alguses väga ka teha-kas põhjuseks meie oskamatus või häälestus.

Leenu (Mari-Heleen) oli ise õppinud, seega näpunäited olid omadest kogemustest ning seega parimad. Seega saime võimaluse olla tark ning õppida teiste kogemustest. Vaatame seda asja :) Muidugi loomult oli kannatlik ning muidu õpetamisega tegelenud, seega algajatele super õpetaja. Leenu oli ka ise akorde teisaldanud ehk mis kõlaks ligilähedaselt ent oleks lihtsam võtta... Mhm päris tase...

Tundub nii lihtne kitarril medikaga alla ja üles. Nipikas nagu selgus hiljem olevat selles, et põhirõhk alla, ülesse kergemalt. Praktikas medikas aga üles tulles jäi kogu aeg kinni seega rütmis jäin küll hätta aga veidi rõõm tõdeda et enamustel sama tase:) Tegin oma Jamaica stiili, rühmaga koos aga tegime Poola viletsa bändi soundi ;)

Õhtul pidime harjutama aga sellest väga välja midagi ei tulnud. Veidi käisime Leenu toas vihjeid saamas Kerstiga. Enne magama minekut küll võtsin eesmärgiks kell 2 öösel D-tuurile ülemineku selgeks saada aga muidu kulus enamus aeg Kerstiga jutustades. See on kummaline, teatud inimestega teatud tingimustes ka kõige kinnisem inimene muutub jutukas. Täitsa intensiivne vestlus, täis jaanuari elamusi kui ka kõike muud. Muidu sellist hetke ei tekiks väga seega tänulik selle võimaluse eest ...

Teisel päeval päeva teisel poolel võtsime kaheks ning võeti appi bassigrupist 2 algajat bassimängijat ning hakkasime harjutama õhtuseks lõpukontserdiks lugu. Minu rühma omaks sai Igapäev (Everyday), mis tekitas tegelikult näppudele päris väljakutse ent akordid olid suhteliselt loogilises järjekorras... Esmane mõte oli, et ei saa kiiret rütmi tööle ning ei TAHA kuidagi esineda. Siis aga tehti 3 eri taset esinemiseks - aeglased, keskmised ja kiired. Keskmiste tasemega polnud probleeme ning kummaski rühmas osutus vaid 1 suuteline kiireks rütmiks.

Kõige selle juures pean mainima, et mul olid metallkeeled ning nagu Leenu väitis kaelas suhteliselt kaugel (viilimine pidi aitama), seega sõrmed said vatti nii et poole harjutuse pealt tuli vahest lõpetada. Aga nagu lubati, tuimus hakkas tekkima osades sõrmedes vähemalt ehk lootus valu kadumiseks... Tuimus ja paistetus on parimad valu leevendajad... Nagu sooviti iga päeva alguses: kõvasid näppusid... Tegime ka vahetust kitarridega: nailon vs minu oma - sain mingil määral komplimendi taluvuse osas. Well, mis selles pidi hea olema olevat see, et sellise taustaga kergem tulevikus minna üle bassile. Mhmh see oleks vägev küll rokkida ning pealegi ei lähe see eriti häälest ära võrreldes akustilisega. Muidugi on tootjatel ka vahe ent see ei taga paremat hääles püsimist...

Esinemisel ma muidugi ei lõpetanud G-duuris nagu pidin aga ei jätnud rütmi pooleli ehk "näitlesin" edasi nagu oskaks:) See oli peamine soovitus Leenult - jätkata rütmiga kuni üles leida...

Kuna pinginaabri pulmapiltnikuks on vaja uut fotokat tundma õppida, siis piinasin fotokat endiselt ning pilte saab näha siit:

Kitarrilaager 2009 17-18.juuli

Igatahes selle laagri tulemusega on suur soov jätkata seda ning täiendavalt on vaja osta:

-häälestajat metromeetriga (kui ok, siis keskel süttiks roheline tuluke, kinnitusega ka kaela külge-sealt saaks soundi paremini kätte jms)

-kaelapuhastamiskomplekti ja vaha (rooste vältimiseks ja üldse keelte puhastamiseks

-kapo

-statiivi kitarri kukkumise vältimiseks

-kohver aga see hullult kallis seega see kunagi palju hiljem...

Aasta pärast või umbes nii uuesti... Näis kas olen tark ja tubli ning järgmises laagris olen edasijõudnute rühmas või mitte... Anyway - elamus missugune:)