Väljavõtted

March 25, 2009

Olen mõeldnud kuidas ma asju mäletan-mis tüüpi ma selles olen aga pole lõplikult selles selgusse jõudnud. Kohati mäletan ma nii detailselt teatud asju, samas ei pruugi mäletada mida öeldi või tehti tund aega tagasi.

Erki rääkis Kaljus teemal prohveteeringud ning selgus, et meie hulgas tollal vähemalt ei olnud kohal kedagi kes oleks sellise anni omaks tunnistanud. Mhm - pole selle peale eriti mõelnud. Aga see pidi olema vajalik aga samas on selles ka suur eksimisoht ...

Aga automaatselt peale seda mu mälu on valikuliselt teinud väljavõtteid teiste inimeste öeldust. Jah kindlasti liialdus aga kummaliselt asjad suunduvad vahel õigesse kohta.. Kõneleb Jumal meiega ju universaalselt, läbi teiste:)


1.
"Palume E-le kannatust".

Mhm - vale nimi sai öeldud ma kohe märkasin aga ei seganud vahele kuna palve ajal ei ole nii viisakas. Selleks see jäi. Jah nimesid aetakse segi ka aga nüüd aga teades rohkem ütleks, et see oli enamat kui nimede segiajamine...

2.
Töökaaslane eelmisel nädalal tuli pakkuma sokolaadi öeldes: "Kalju lillekesele". Mu reakstioon oli MIDA? Ta hakkas selgitama miks ta nii ütles ning seda põhjusel et ma istun üksinda kabinetis pimedas terved päevad nagu kalju seinte vahel. Selgitasin mida KALJU tähendab mu jaoks ning tuli välja, et ta on Kaljus käinud kui ma alles olin teismeeline vms ning tunnistas aimas mu tausta isegi ehkki käinud üle suurte saalides hõiskamas: Lähen piiblipäevadele jne. Tegelikult ta oli sama pastori, kelle juures laagris käisime, suhteliselt lähedane sugulane. Aga see reaktsioon, mille see Kalju lilleke tõi välja, kui selgelt see meelde jäi, see oli midagi ...

3.
Täna koolis õppisime uut programmi, kuidas joonistada tehniliselt tavalisi kujundeid nii, et keskel auk ja vildakas jne. Järsku õpetaja ütles mu kohta kui ma eriti aru ei saanud mida kuidas teha: "aga te olete ju kunstnik". Koheselt seiskus mu mõte selle peale. Antud õpetajaga pole me midagi sellist teinud, mis vihjaks mingisugusele kunstilisele tegevusele. Ma ju peale keskkooli tõesti üritasin kunstilisse disaini sisse saada ning olen terve põhikooli kunstiringis käinud, 3. koha mingil võistluse saanud maalimises isegi aga see ka kõik. Peale mitte sisse saamist loobusin sellest ning see on suundund elektroonilise väljendusega nagu slaidid, fotod ja flayerid ning liiga detailsed logod. Kummaline - kas peaks rohkem sellega tegelema hakkama otsima oma tugevust uues suunas või ongi see, mida ma täiendan koolis elektrooniline kunst kuhupoole suunata end?

-------------------------------------------------------------------------------
Mitte otseselt küll kolme esimesega haakuv aga ikkagi väljavõte...

Üleeile läksime kooli sööklasse ning kari poisse vaatas teiselt poolt ´koridori ust vastu ning kummalisel kombel andsid nad teed. Ma ei näe nagu õpetaja välja ning tavaliselt ei anta teed siin, kuna poisid on siin koolis enamuses ahk 99%. See tegu oli hea üllatus minu arust ...

Täna ütles üks õpetja selle peale kui pakkusin klassikaaslastele Katies komme: "Tüdrukule ostetakse magusat, mitte ei võeta tüdrukult."

Mhmh - kas ma tõesti peaks hakkama uskuma kommetesse ja sellistesse asjadesse, et mehed austavad naisi oma käitumisega?

Eelmine aasta Türgi rahvusõhtul sõbranna ütles, et ära ise kalla juua, oota kuni sulle kallatakse. Ma vaatasin talle otsa ning tahtsin vastu vaielda, et kui nii siis ma jääkski ootama ja mu elu jääks seisma. Antud laua osas selgus hiljem, et ikka ise tuli juua valada aga ootasin ikka, et sõbranna pointi tõestada.

Jah ma arvan, et isaga suhtlema hakkates peale lahutust keska ajal ma võib olla solvasin teda, kui ei võtnud ta kätt vastu trammist maha astudes. Esmareaktsioon oli - mida sa teed?

Kui mitu korda on keegi aidanud jopet/mantlit selga? Isa vaid paaril korral...
Ukseavamised, tee andmine? Peaaegu olematu...
Kottide kandmist? Väga vähe ...
Välja tegemine? Ikka ise maksnud ...

Mu elu on õpetanud seisma enda eest ning mida teen, sellega pean ise hakkama saama. Kui teen liiga raske reisikoti, siis pean selle ka ise kohale ja tagasi kandma. Kui mul on vaja panna kokku riiul või trenazöör ma pean andma endast parima ning üksi kokku panema jne kõikide meestetöödega mis kodus vaja teha. Kui mind kutsutaks kusagile sõpradega kinno/vms ning mul ei ole raha, siis ma ei lähe kuna mul ei ole raha ega saa oodata, et keegi teeb välja.

Usun, et kunagi tuleviku suhetes tekib selle põhimõtte pärast, mis elu mulle sissekodeerinud ehk ka probleeme - olla liiga iseseisev või jonnakalt MA ISE. Aga kuni pole seda faktorit, mis tõestaks vastupidi, pean ma oma ning minu lähedaste elu edasi minemiseks toetuma sellele mis töötab: Anda endast parim ning annan selle Jumala kätte ning loodetavasti tuleb sellest välja parim. Viimasel ajal küll leian, et kooli asjade osas ma oskan juba abi paluda aga see vist imselgelt selle tõttu, et ma tahan hästi aru saada uutest asjadest.

Liiga palju mõtteid sai nagu ikka. Aga ma ei oska teisiti - olen ju multitask inimene ka väljaspool arvutimaailma ...